Nii kui ma lennukist välja sain ja esimese sõõmu sigaretisegust põrgukuumust ja kuivust sisse ahmisin, sain ma aru, et see on minu-tüüpi koht. 36 tundi järjestikust ärkvelolekut (kitsad Delta Airlines säästuistmed) oli teinud oma töö ja kui ma Uberi-juht Amandale oma eelmisest Vegase kogemusest ja Eestist rääkisin, siis ta muudkui naeris. Tegelikult ei olnud eriline naljajutt, aga ju ma siis nägin piisavalt kalts välja ja jutt oli üsna segane.

Jõudnud mu ööbimiskoha, väsinud väljanägemisega motelli ette, sõnas Amanda murelikult: “Ma loodan, et sa kõik ööd siin ei pea veetma.” No kust mina pidin teadma, bookingus nägi asi hoopis teistsugune välja…

Kui ma esimesel hommikul kl 3:30 ärkasin ja pimeduses suuna MGMi poole võtsin, tuli mõte, et võtaks teekonna videosse. Et nagu selline pool-ghetto ja äkki on põnev või nii. Nii kui ma trepist alla sain ja telefoni kaamerat näppima asusin, matsin idee kärmelt maha, sest minu poole loivas dreadlockidega gängbänger. Läheduses ei silmanud kolmandaid isikuid / potentsiaalseid tunnistajaid. Kui gängbängeril ka olid kurjad plaanid, siis antud hetk oli ideaalilähedane nende teostamiseks. Ajasin oksa tavapärasemast laiemaks ja libistasin telefoni vargsi taskusse tagasi.

Siiski tundus, et gängbängerit juhtisid sellel konkreetsel varahommikul teistlaadi instinktid. Motellikompleks koosneb 7-8 erinevast minimotellist, mille vahel ta siis muudkui pendeldas ja lasi igaühe ees kuuldavale kutsuva vile. Minu seniste vaatluste kohaselt on tegu mingit tüüpi eelfaasiga paaritumisrituaalile. Dreadlockide sahisedes möödus elumees-oportunist minu vastu huvi üles näitamata. Paraku polnud mul mahti ega viitsimist, et jälgida Discovery Channeli väärilise vaatemängu lahtirullumist ja jätkasin teekonda.

Vegas tundub paljudele surnud linn, väga looduskauge, seda suurem oli minu üllatus, kui kuulsin kohe esimesel ööl ritsikate sirinat ja öökulli huikeid: “Uu, uu-uu, uu…”

Minu esimene pokkerisessioon ei olnud kõige edukam ja kui ma pärastlõunal räsituna Excaliburist tulema sain ja sammud ilges kuumuses motelli poole seadsin, olin ma tülpinud, kergelt habetunud, kottis silmaalustega ja maailm tundus kõik nii kuri, hall ja inimesed kõik nii halvad-õelad. Ja kui ma poolel teel jälle kuulsin “uu, uu-uu, uu” sain ma aru, et midagi on valesti, sest mitte ükski kuradi öökull ei tule sellisesse kohta ja miks ta, raisk, päeval üldse häälitsema peaks – iga algklassi naga teab, et öökulli kutsutakse ÖÖKULLIKS põhjusega. Alles siis märkasin, et olen möödumas hotell-kasiinost Hooters, mille logoks punnis silmadega öökull ja loomulikult tulid need hääled hotelli külge kinnitatud valjuhääldist. “Uu, uu-uu, uu” my ass. Kõik oli niigi valesti ja tagatippu nüüd see öökull ka veel.

Teine ehk siis tänane sessioon möödus juba palju edukamalt ja kokkuvõttes jõudsin plussi. Otsustasin, et ei grindi hambad risti, kui tunnen esimesi märke väsimusest, vaid teen kohe minekut. Pikad maratonsessid eeldavad korralikku toitumist/ väljapuhkamist ja seab suuremad nõudmised ettevalmistusele, iseendaga tegelemisele, mis on ka üldisemas plaanis säärasel reisil kasulik.

Ka seltskond lauas oli ärksam kui päev varem. Sellest tingituna postitan alla mõned käed. Mõlemal alloleval käel on button ühtlasi straddle – see ei ole viga, vaid nii ongi, et kellelgi segadust ei tekiks. Laua “fun player” Singapuri Joe oli võtnud südameasjaks mind igast võimalikust pangast välja bluffida. Teises käes ulatas õnnejumal abikäe.