Neljapäeva varahommikut alustasin juba harjumuspäraselt Excaliburis, kus tootsin sissejuhatuseks kerge miinuse. Laud ei tundunud eriti keeruline, aga mulle juba tuttavad passiivsed regfishid olid stäkid öö jooksul suureks saanud ja oma mängu väga tihkeks tõmmanud – nüüd nad lihtsalt ootasid kaarti. Otsustasin, et kivist vee väljapigistamisega ei tegele ja valisin järgmiseks sihtkohaks Mandalay Bay. Kuigi kaugemal kui kilomeeter, ei pea sinna jõudmiseks hoonest väljumagi.

Mandalay Bay’s oli lahti üks 1-2 laud, kus kell 9-10 hommikul mängisid 5 viimast vaprat, kes olid seal juba eelmisest õhtust. Üks iirlane ärgitas norrakat muudkui viskishotte jooma (suured klaasitäied, 3-4 tk tunnis), mis tal ka mitmel korral õnnestus. Lauas istus üks 3k stäkiga mees Indiast, kes ei saanud kohati üldse aru, mis lauas toimub ja rääkis käte ajal telefonitsi kurja naisega, kes arvas, et mees on kuskil linnapeal laaberdamas. Hiljem sain teada, et see mees ainuisikuliselt ajaski mu lauakaaslased jooma…

Kuskil lõuna paiku hakkas norrakas väsima, mehe jutt muutus segaseks / pilk ähmaseks, mispeale otsustas iirlane, et peab kärmelt uue napsukaaslase leidma ja istus minu kõrvale. Ma seletasin, et pole suurem asi viskisõber ja kui kord aastas ka vihaseks võtuks läheb, siis ikka vodka ja hapukurk, aga mu aktsent on vist ikka väga puine ja kiiremas korras korraldati lauda uus shotiring. Mõtlesin, et mis siis ikka, ei hakka laua meeleolu rikkuma ja aitasin mehe hädast välja. Selle käigus klõpsasin ka alloleva pildi, mis kästi “kindlasti saata kõikidele mu sõpradele”. Siin ta siis on, saage tuttavaks! Märkuseks, et see ei ole mina.

Kuskil lõuna paiku, kui lauda ilmus ka esimene ring grindereid, otsustasin et aitab küll ja tegin sääred.

Pärast lühikest lõunaund võttis ühendust basseini ääres päikese käes mõnulev Raigo. Seletasin talle kui tore koht on Excalibur ja õhtuse sessi tegimegi juba koos. Raigo ei jõudnud ära imestada, millisesse lauda ta sattunud oli ja saatis pidevalt live update stiilis “Indian chief buttonil pani straddle – tundub et telgiäris läheb hästi.” Siis sain ma lõpuks ka ise päeva korralikku plussi. Allolev on päeva suurim võidetud pank:

Reedel käisin külas legend HOTCOCACOLA-l. Raigo tutvustas mulle oma miljonivaadet Planet Hollywoodi 30nda korruse sviidist ja vedas mind seejärel basseini äärde, kus kostitas mind päeva jooksul Heinekeniga, mida veeti meile kokku 4-5 ämbritäit. (edit – 3 ämbrit, parandas Raigo)

Päikese loojudes ja keele pehmenedes vedasime endid Caesarsi pokkeriruumi, kust Raigo õige pea minekut tegi, sest ta pidi järgmise päeva Millimakeri turniiri jaoks terav olema. Nii ma kergelt vindisena istusingi seal mõned tunnid. Caesarsi ööklubis keerutas plaati miski Calvin Harris ja järjekord ulatus pokkeriruumini ja kaugemale. Küsisin lauas istuvalt kohalikult, kui suur peaks olema networth, et sinna plätudega sisse saada. Ta arvas, et mingi BILLION DOLLARS vast. Teinekord siis.

Lauas istuv veidra õlgkübaraga varakolmekümnendates valley aktsendiga naine üritas kõrvalistujatega pidevalt juttu teha, aga ei saanud kahepoolset suhtlust kuidagi käima, sest ta küsimused olid stiilis “kas sa Kardashiane tead” ja “kas sul on kuulsaid tuttavaid”. Ja kui ühel hetkel laua “fun player” tühjaks tehti ja lauda kaks silmadepiirini pähe venitatud nokatsiga grinderit toodi, ütlesin “nägemist” ja “kardashians suxx” ning surusin ennast läbi ööklubisse tunglejate välja tänava poole.

Ma ei olnud aga arvestanud sellega, et on reede öö, nädala kõige rajum pidutsemise aeg ja et ma viibin Stripil, ehk siis sel hetkel oli see KÕIGE HALVEM KOHT maailmas, kus kiiremas korras taksole või uberile saada. Sel hetkel sai tühjaks ka telefon ja nii ma siis kõmpisingi hea 5 kilomeetrit, kuni hilisöine ja eufoorias tuledesära muundus tasapisi väsinud äärelinnaks; kus bussipeatustes magasid kodutud, pesemata solkus juuste vahel lehvimas möödujate poolt sinna topitud ühedollarilised ja padjaks veepudel. Pärast järjekordset alkopoodi nägin mõned sajad meetrid veel kasutamata kõnnumaad. Kusagil Circus Circus hotelli lähedal leidsin kasiino + bowlingusaali, kus ära süüa burrito-moodi asi, mille sisse käis vürtsikas kana, avokaadot ja lahedasti tomatit. Olin selleks hetkeks nii väsinud, et jäin äärepealt sinnasamasse urkakasiino söögileti taha magama.

Circus Circus hotelli eest õnnestus takso peale saada. Millest vestlesime, täpselt enam ei meenu, aga kui taksost väljumas olin, küsis keerulise nimega vanem taksojuht: “Kas sa ikka tead sellist asja nagu booking.com?” Hää küll.

Järgmine, laupäevane päev möödus suuresti Flamingo ja Harrah’s pokkeritoas. Mõlemas korralik roheline number, kuigi ei mänginud ühtegi väga suurt panka. All around rahalises mõttes väga hea päev, kus samas ei juhtunud midagi mainimisväärset.

Täna vahetasin hotelli ja sõitsin pika maa keskusest eemale, Fremont Streetile, kus võib näha tõelist vanakooli Vegast ja kogu seda hullust, millest seni ainult lugusid kuulnud olen. Eeltutvus tehtud, tõmban blogiga praegu otsad kokku ja kohe suundungi Golden Nuggetisse.