Ma ei osanud mõistlikumat pealkirja panna, aga hear me out… Vegase downtownis valisin peatumiskohaks hotelli El Cortez, mis on Las Vegase vanim siiani toimiv kasiino-hotell. Küll üpriski väsinud ilmega, aga igati toimiv. Minu tuba oli põhimõtteliselt kohe low-rollerite crapsilaua juurest trepist üles, nii et iga kord kui mõni 2 dollariga paugutav lõvi oma hard eight-ile pihta sai ja hüüani häält tegi, võpatasin unesegasena üles.

Fremont Street iseenesest on hullumeelne kogemus, seda peab ise oma silmaga nägema ja selle sees olema. Esimest korda läbi jalutades oli esmaspäevane pärastlõuna, tänava keskel keerutas DJ plaati ja mitusada inimest tantsis ennastunustavalt. Fremonti kõige populaarsem söögikoht on Heart Attack Grill, kus nii 200kilosed saavad tasuta süüa ja kus antakse sõna otseses mõttes pepulaksu, kui sa oma burksi või friikad söömata jätad. Filmisin 3 minutit tüüpilist tööpäevaõhtu melu ja panin youtubi üles:


24H näeb seal paljaid kannikaid (mitte ainult naiste) ja muidugi käib ööpäevaringselt pokkeriaction Golden Nuggetis ja selle vastas asuvas World Series of Pokeri hällis Binions-is.

Kui Golden Nugget on ajaga kaasas käinud ja seal toimuva kohta saab infot netist, siis Binionsi cashilauad avastasin pooljuhuslikult, kui ma pärast läbuturniirilt (mingi 365 usd maksnud Dog Days turniir vms, diilerid kandsid koerte nimesilte a’la Winston ja Bella) väljakukkumist maja peale seiklema läksin. Binionsi cashilaudu ei leia BravoPoker äpist, kus on laivis peaaegu kõik Vegase lauad näha, ometi on seal absoluutselt iga päev korralik action, millest võtavad osa värvikad karakterid, kellel vanust reeglina 55+.

Üks Binionsi semi-regular oli Alec Šotimaalt, kes oli koguaeg stabiilselt joobes ja rääkis nagu piraat. Alec toitus Jack Danielsi šokolaadikommidest ja kasutas card protectorina suveniir viina- ja viskipudeleid. Lisaks popsutas ta alalõpmata e-sigaretti. Keegi korra küsis, et kuule mees, mis vedelikku sa sinna paned, et sa seda koguaeg tõmbad. Selle peale pomises Alec arusaamatult “bsssussussisjd”, e-sigaret endiselt suus. “Mida?” “Bssususjsjsaasas,” sai mees sama vastuse. “Ei habla seda keelt,” laiutas küsija käsi, mille peale šotlane võttis e-sigareti suust ja käratas üle saali: “IT’S PUSSYJUICE!”

Nädal Fremont Streetil kujunes suhteliselt edukaks. Kui nüüd lisaks õpiks ära, kuidas rahaga mõistlikult ja aupaklikumalt ringi käia, oleks põhjust lausa rahuloluks, aga see on jutt mõneks teiseks korraks. Lähen põrkan nädala pärast Fremontilt uuesti läbi ja siis prooviks juba õige turistina.

Järgmiseks peatuskohaks oli jälle Stripi vahetu lähedus. Möödunud nädalavahetusel oli Vegases EDC ehk Electric Daisy Carnival, mis peaks olema üks maailma suurimaid tantsumuusika festivale. See oligi põhjuseks, miks hotellihinnad olid kohati 4-5 kordsed ja kogu linn broneeritud. Jätsin samuti broneerimise viimasele hetkele ja sain hingehinnaga toa Motel 6 rääbismotellis üle 100 eur öö, kus muidu peaks saama toa 30 euri ringis. Reedeks oli toa hind tõstetud juba 165 eurole.

Motel 6 asub kohe Stripi kõrval. Kaardilt vaadates mõned sajad meetrid minu nö. baasist Excaliburist, tegelikkuses võtab see jalutuskäik umbes 15-20 minutit ja läbib paar hämaramat kangi- ja silla-alust, kus prügikollidel hämara saabudes chillida meeldib.

Jõudsin liiga vara motelli. Tuppa mind veel ei lastud, seetõttu jäin fuajeesse ootama ja telefoni näppima. Esimesed EDC-noored olid juba kohal ja kakerdasid aluspesu väel mööda linna ja kõrvalisi tänavaid ringi ja muidugi oli terve motell neid täis. Kaks noort neiut keeldusid oma toast lahkumast, sest keegi oli neile lubanud veel üheks ööks jääda, mille peale administraator kutsus konkreetselt politseipatrulli kohale.

Siis mõni hetk hiljem tulid kaks väga agressiivse olekuga gängbängerit; üks jäi ukse juurde ootama, samal ajal kui teine üritas naisadministraatorit veenda, et ta saaks sõbra toast oma asjad ära tuua. See veenmine lõppes samuti kiirelt kui ähvardati kutsuda patrull. Esmalt muidugi kerge hämming, sest no kuulge, Hiltoni või Tropicana vastuvõtus ei räägi keegi klientidega sellisel toonil ja pohmas külalistele (isegi kui nad on narkopohmas) ei kutsu keegi ju politseid, sest iga inimene on pärast õiget pidu veits turris ja tõrges, eks?!

Kui ma eile varahommikul tuppa saabusin, avastasin enne sügavasse unne kukkumist ühtäkki, et vetsupott ajab üle ja hetkega oligi toapõrandast pool kaetud ülemise korruse EDC-hipsterite kusega. Sain kuidagi mingi kraani poti juures kinni keeratud ja uputus lakkas. Aga uue toa sain ma alles õhtul. Õnneks olin ma liiga väsinud, et minna linnapeale otsima 200+ dollarit maksvat tuba, mis ei haiseks ja kus on tualettruum.

4 tunni pärast pean ma siit välja kolima – lähen järjekordselt Mardi Grasi Paradise street-il, kus mulle väga meeldis. Ehk õnnestub mõned tunnid magada ka nüüd.