Viimasel nädalal pöördus rahakõver pokkerilaudades ebasoodsas suunas ja kuna ma hoian võitvad sessid pikad ja kaotavad lühikesed, siis viimastel päevadel ma pokkerilaudades eriti ei viibinudki. Pärast hotellitoast lahkumist olin üldjuhul pärast 1-2 buyini kaotamist tunni-paari pärast tagasi ja tegelesin muude asjadega, näiteks tutvustasin Enelile linna või teinekord lontisin niisama kaasas.

Korra külastasime ka Hoover Dami, mis näeb välja täpselt samasugune nagu 9 aastat tagasi, millal ma sealt eelmine kord läbi astusin. Sellegipoolest on Hoover Dam elamus – see supermoodustis toidab elektriga Nevadat, Californiat ja Arizonat. Kui ideaalne märklaud terroristidele, huvitav et nad varem selle peale tulnud pole.

Bally-se pokkerilauas sain tuttavaks ühe leedukaga, kes rääkis inglise keelt ilma aktsendita. Lapsest saati Floridas elanud noormees sattus USA-sse 90ndate algul, kui ta siin elava vanaema juurde saadeti. Peatselt järgi tulla plaaninud ema aga poja juurde ei jõudnudki, sest elukaaslane / poisi võõrasisa mõrvas ta peretüli käigus. Nüüdseks meheks sirgunud elas ta üpris kirevat elu. Vegasesse tuli ta paariks kuuks, aga oli vallandatud mõned päevad tagasi, sest kuskilt lekkis info, et Floridas oli välja antud ta arreteerimiskäsk. “Ah, I did some stupid shit,” kommenteeris ta ise. Nimelt tellis mees posti teel kuskilt Euroopast seeni, mis toll konfiskeeris. Olgu siinkohal märgitud, et need ei olnud kukeseened.

Suure osa ajast oli mu peatumiskohaks hotell-kasiino Mardi Gras, mis asub Paradise Road-il, kus kohtuvad suur rikkus ja äärmuslik vaesus. Ühel pool teed on Wynni golfirajad, teisel pool müüakse majade vahel kräkki ja kümpsi eest seksi.

Kui Vegase Stripil naljalt McDonaldsit ei leia, siis seal on neid lausa mitu tükki. Kui me Eneliga pärast pikka päeva ühel hilisõhtul otsustasime, et nüüd võiks vahelduseks lihtsalt ühe burxi teha, et äkki tuleb vähe kodusem tunne, siis üks oli kohe kiviviske kaugusel ja sõitsime rendiautoga sinna. McDonaldsi ette oli pargitud kastiauto, mis nägi välja nagu ratastel kanala ja selle kõrval seises truck, milles istus üks vuntside ja nokamütsiga CREEPER, kes näitas meie sealoleku vastu üles ebanormaalselt kõrget huvi.

Leti taga oodates sadas uksest sisse suurte pupillidega räpane mehhiklane, kes jalutas otse jäämasina juurde, lasi oma augulise seljakoti kuubikuid täis ja jalutas sirgjoones tagasi õue, augulisest kotist tingitud kuubikurada järel. Tema vabanduseks olgu öeldud, et sel päeval oli tõesti väga kuum…

Nahkistmetel lösutanud mustanahaline, kellel püksid enamvähem rebadel (ma saan aru, et see on trend, mis ei taha kunagi kaduda; mulle öeldi, et Eestis kutsutakse sedaviisi pükside kandjaid “sitapüksideks”, ma ise ei ole kursis) muutus ühtäkki aktiivseks ja hakkas närviliselt edasi-tagasi kõndima ja omaette rääkima. Võimalik, et talle väga meeldis transistorraadiost tulev lugu ja ta räppis niisama ajaviiteks kaasa, aga Eneli tahtis ühtäkki ghetto-McDonaldsist kiiresti-kiiresti ära minna, mida me ka tegime.

Autosse istudes olid kanala ja CREEPER endiselt samal kohal ja viimane neist küsis, et mida head me ka tellisime ja kas me talle ka midagi võtsime, et tema tahaks oma kohvi piima ja suhkruga, õhh-õõ-hõh – ja naeratas oma viimase kahe esihambaga kelmikat küülikunaeratust.

Ohh, aga Mardi Gras ise… Kunagi 15 aastat tagasi asus Tartus praeguseks maha lammutatud vana kaubamaja taga kasiinourgas Sfinks, kus ülakorrusel sai ka saunas käia. Vot seda kohta hotell-kasiino Mardi Gras esiruum mulle meenutaski. Baarileti ääres saavad kliendid omleti kõrvale mänguautomaati toksida ja kui väsinud klient toolile nokki vajub, saab ta baaridaamilt litaka vastu kukalt ja riielda ka. Arvestades sealse baaridaami lihavaid käevarsi ja soonelist jämedat kaela, võib üsna kindel olla ka selles, et vajadusel lahutab ta kaklusi ja viskab baarist välja. Ma ei unustanud kordagi tippi anda, igaks juhuks.

Kui ma alguses plaanisin kergel matkal käia ja vähemalt korra kuskil looduses ööbida, siis selleni ei jõudnud ma seetõttu, et a) ma unustasin load Eestisse (hiljem järgi tulnud Enelil olid need küll olemas) ja b) nii kuradi kuum oli. Kuskilt lugesin, et löödi üle viimase 20 aasta kuumarekordid ja paaril päeval oli kohe nii kuum, et isegi lennukeid ei lastud liinile. Tuleb arvestada, et Vegase kuumus on omamoodi loom… Kui meie inimesed on harjunud 70-80% õhuniiskusega, siis Vegases on õhuniiskus 12%. Ühel täiesti tavalisel pärastlõunal otsustasin, et teen ümber hotelli kerge jooksu – pärast 50 meetrit oli selge, milline viga see oli. Tuppa naastes oli tulitatavates kopsudes tunne, nagu oleks ära teinud paki sigarette. Jooksuketsid jäid ülejäänud reisi ajaks kindlalt kohvrisse.

Ma mõtlen, et kui minna Vegasesse uuesti, siis raudselt mitte turistina. Vajadusel üürida kuskil kõrvalasumis mõistliku hinnaga condo vms ja käia mõistlike hindadega toidukauplustes(Walgreensis ei ole mõistlikud hinnad) ja rentida auto, et vajadusel grindida mujal kui ainult stripil. Selle kõigega on võimalik kokku hoida kuu jooksul neljakohalise summa eurosid.

Aga praeguseks kõik. Aitäh, et lugesid minu reisiblogi. Loodetavasti lähiajal uuesti!